Kaubamaja kliendileht - lk. 12 *

KOLUMN Uus must kuld Tekst: URMAS VÄLJAOTS, Pariis Foto: KÄTLIN VÕSU PRANTSUSMAAL on 1. jaanuarist keelatud pakkida plasti 32 liiki juur- ja puuvilju. Näiteks on selles nimistus banaanid, tomatid, paprika, kapsas. Maasikatele ja vaarikatele anti veel paar aastat armuaega. Tegelikult on Prantsuse puu- ja juurviljalettidel enamik pakutavast juba aastaid pakendita, nii et silmatorkavat muutust see üleöö kaasa ei too. Iroonilisel kombel on viimastel aastatel kilesse pakendatud eelkõige hoopis mahetooteid – kilevorstis kolmekaupa paprikaid või paaris avokaadosid. Mul õnnestus kahe epideemialaine vahel aastavahetuseks Taimaa päikese alla patareisid laadima sõita. Seda ootamatum oli koduste, Prantsuse uudiste taustal Aasia snäkilettidel silmata ühekaupa müüdavaid banaane. Iga vili ilusasti eraldi kilekotti pistetud. Või tellisin restoranis hommikusöögiks kohapeal tarvitamiseks kohvi ja mahla. Üllatuseks saabusid mõlemad take-away topsides. Soovi polnud ma selleks avaldanud. Kokteile serveeriti kõikjal kõrrega, enamasti plastist, harva paberist. Vaid korra toodi kõrs lauda taaskasutatavana – bam­ busest. Joogiklaasi kõrval vaatas laual vastu poevee plastpudeli illustratsioonil õnnetu kilpkonn, kelle käpakeste vahele need­ samad joogikõrred joonistatud. Absurdne, eks. Jätkusuutlikkus pole seal maailma nurgas, nagu ka teistel kontinentidel, eliidi ringist keskklassi poole upitava ning tar­ bimisühiskonnast unistava tavakodaniku maailmapilti veel sisse murdnud, vaatamata igas peopesas vilkuvatele nutitelefonidele ja siin-seal kuurordis silma hakanud „Teeme ära!“-tüüpi prügikoristusaktsioonide plakatitele. Agraarühiskonnast tiigrihüpe Tiktoki-ajastusse. Sisutootminetarbimine on üleüldine. Kuidas seda teavituskampaaniateks kasutada? Bensiinijaamas kaasa müüdavad maitsvad riisikrõbuskid on laotud plas­ tist pangekesse. Mitte piisavalt prakti­ line, et kõlbaks taaskasutada, aga sa­ mas ikka neli-viis korda paksem kui meie toidupoes pakutavad salatikarbid. Mitte et needki väga vajalikud oleksid. Kui seda just pargipingil jalamaid ära ei söö, siis tegelikult piisaks ka õhukesest kilekotist. Nii nagu tehti prostamates poodides 1990ndail. Kodus ja kon­ toris peaks ju kõigil nõud olemas olema. Lääne turistile meeldib käia odavamates riikides end kunin­ gana tundmas, kui kohalikel raha napib. Poekestes üllatavad miniatuursed tootepakendid. See pole nii mitte seetõttu, et ühest krõpsukotist saab vähem kaloreid või et vaevalt nädala jagu kestev pisike kreemituubike oleks kuidagi nunnum. Väik­ semat kogust sisaldav ja soodsam toode näib küll sageli muga­ vam, kuid pakendimaterjali kulub pisitoodete tootmisel kordi rohkem. Ehk tasuks koguneda vanarahva kombel keskpõrandale kokku ja leida kesktee, millega kaasneb küll pisut kallim hind (ent olgem ausad, üldplaanis kulutame selle raha ilmselt nii ehk naa ära) ja vähem pakendamist. Või hoopis hoogustada ka iluvaldkonnas pakendite taaskasutust, mis on juba vaikselt ka ilutööstuses kohta leidmas. Nii-öelda arengumaades igal pool vedelev prügi pole vast ühelegi reisijale märkamata jäänud. Paar aastat tagasi Pakistani väisates torkas see eriti teravalt silma. Kuigi lääneliku suhtes ollakse kinnised, on tarbekapitalismi veed suutnud oma jõesänge uuristada kõikjal. Põõsaste all ja rannaliival silmad ikka üle maailma tuntud logosid – Laysi miniatuursed krõpsupakid, Coca-Cola pudelid, Marsi šokolaad ja Oreo küpsised. Samade brändide plast hiilgab igal prügimäel üle maailma. Kui miski nipiga suuta kohustada planeedi kümmet suurimat tarbekau­ pade kontserni pärast müümist oma sodi ka kokku korjama, oleks maailm paugupealt puhtam koht. Mul puudub statistika, kuid põgus visuaalne vaatlus tundub kinnitavat, et pool kõikjal vedelevast prügist toodetakse just nende poolt. Pakendimassiga sama, kui mitte suuremgi probleem on jäätmekäitlus ning seda mitte ainult „seal“, vaid ka meil, siinsamas. Kogumine, sorteerimine, ümbertöötamine. Ajal, mil loodusvarad on otsakorral, on meil hetkel lademetes prügi – sama­ moodi nagu kunagi naftat. Ole vaid mees ja leiuta, mida sellest teha. Olen päris üllatunud, et see haru pole kuidagi kiiremini jalgu alla saanud, ehkki naftast leiutati kunagi kohe sada ret­ septi. Muidugi on küsimus ressursis – vajalikes teadusuuringutes ja algkapitalis –, kuid see peaks olema tänapäeval üks keskkonnapoliitika prioriteete. Prügist saagu uus must kuld. Ole vaid mees ja leiuta, mida sellest teha. 12 ÜLD hooaeg | suvi 2022