Kaubamaja kliendileht juuni 2023 - lk. 18 *

KOLUMN Rattal Pariisis ja Londonis Tekst: URMAS VÄLJAOTS, Pariis Foto: KRÕÕT TARKMEEL KUI 2015. AASTAL kolisin Pariisist Londonisse, palusin tollasel elukaaslasel järgneval nädalavahetusel Eurostariga üle tuua mu ratas. Emotsionaalselt laetud 1990ndate alguse retro-Peugeot, mis on mind tänaseks truult teeninud üle kümne aasta. Esimese asjana tuli ta minuga kaasa, üle Le Manche’i tagasi Pariisi samuti. Pariis on väga „mineraalne“, nagu prantslased kirjeldavad linnu, kus puu ja parkide asemel laiuvad asfalt ja kivi. Lõunapoolsema Euroopa suurlinnades tõmmatakse mingil põhjusel linna ja looduse vahele selge piir. Maja maja küljes kinni, nende vahel tukslevad tänavaarterid, mille pind korralikult kividega kaetud. Kuskil sirgub mõni üksik puu, juured kenasti metallplaatidega kaetud, et keegi seal liigselt ei trambiks. Vahele väike plats või pargike, kus natuke rohkem rohelust. Muidugi, rahvamass on suur ning kui kõik igal pool ringi talluks, muutuks katteta tänav kiiresti mülkaks. Nii nagu meilgi, kui mõni mats mööda asfalti ei oska liigelda ning pidevalt üle ­muruplatsi otseteed lõigates jätab järele mullase raja. Mida põhja poole liigume, seda rohelisemaks Euroopa linnad muutuvad. Inglismaal ja Madalmaades on suured kortermajad asendunud väiksemate ühepereelamutega. Endiselt külg külje kõrval reas, kuid kõigil varuks möödakäijate pilkude eest varjul imeväike tagaaiake. Taanis ja Saksamaal peidavad elukvartalid oma müüride taga rohelisi sisehoove. Kuid sellist luksust nagu peaaegu kõikjal Tallinnas, et ka kortermajade ümber laiuvad muruplatsid ja aiad, näeb haruharva – Toompea vaateplatvormidelt või Radissoni katuselt paistab nii kaugele, kui silm ­seletab, roheline metsamassiiv, mille alla peitunud pealinna elurajoonid. Eestis võib kohata ühegi puuta tänavaid vaid vanalinnas. Pariisis või Roomas on puudeta kihavat kivilinna kilomeetrite kaupa. Viimaseid aastaid Pariisist rohelisemas Londonis elades hakkas üha enam silma kortermajade vahel niitmata rohu­maa. Seal sirgusid igasugused kõrrelised ja muud kesalilled nagu puisniidul. See pole mitte munitsipaallohakus, vaid linna haljasalade liigirikkuse poliitika, ajendatuna viimase kümnendi uutest teadusavastustest ja rohe­ filosoofiast, mille kohaselt pedantselt pügatud muru võrdub liigirikkuse seisukohalt liivakõrbega, kus ei leia varju ükski putukas. Nii seisidki „lohakate“ rohealade kõrval linnarahvale selgitusi jagavad infotahvlid. Pariisis liigirikkuse muret pole, sest pole eriti ju rohealasidki. Linnapildis vohavad turistid, tuvid ja rotid. Peenemad pargidki on nn prantsuse stiilis – maas liivakillustik, puud geomeetriliselt reas, juured kaetud metallrestidega. Külastajaile pingid ja aiatoolid. Ei mingit muru! Rohepööre on siiski toimumas. Paar korda aastas, kui linnasaaste liiga kõrgele tõuseb, vähendatakse autoliiklust. Pühapäeviti suletakse mõned jalakäijatest vohavad ostutänavad mootormasinatele. Kui praegune linnapea Seine’i palistanud kiirtee sulges ning selle asemele jalakäijate promenaadi tegi, käis mõnda aega kisa taevani, kuid niipea kui ilusam ilm kohal, kihab kaldapealne rahulolevast linnarahvast. Kui üle kümne aasta tagasi otsustasin liiklema hakata vaid rattaga, polnud minusuguseid linnapildis kuigi palju, rattateedest rääkimata. Oma metroo- ja taksoharjumusi ümber vaatama motiveerisid erinevad põhjused – iseseisvus ja liiklusautonoomia, ei pea rahvamassidega metroos rinda pistma või autoga ummikus istuma, istuva eluviisiga inimesele on iga väiksem lisaliigutus kasulik ning muidugi ka rohelisem mõttelaad. Igas Eesti väikelinnas, kus suvesid veedetud, käis ju elu nagunii ratta rütmis. Tänaseks on siingi linnapilt tolle ajaga võrreldes tundmatuseni muutunud. See pole veel rattaummikuis Amsterdam või Kopenhaagen, kuid täistunnil vuravad rattateedel sajad ja tuhanded kaherattalised. Kõik sai alguse muidugi Pariisi poolt juba 2007. aastal tutvustatud rattalaenutussüsteemist Velib. Eraomanduses rattaid oli tollal endiselt piskult. Inimesed vaatasid Pariisi liiklust ja paljud kartsid rattaga liiklemist. Mingil hetkel hakkas linn rohepoliitikast innustunult välja ehitama ka mahukat rattateede võrgustikku – liikluseks kitsendati legendaarset Rivoli tänavat, autodelt võõrandati üle linna radu rataste tarbeks. Kuid tundub, et põhitõuke andsid linna rattastumisele viimase viie aasta dramaatilised sündmused. 2019. aasta streigilaine ning kollavestide liikumine, mis linnaliikluse pidevalt halvas, ning muidugi mitmeaastane koroonaepideemia, mil paljud otsustasid rahvamasside eest põgenedes rattaautonoomia kasuks. Elektrirataste ostu soosis toetusprogrammide kaudu ka linnavalitsus. Muidugi, äärelinnas või mäe otsas elades (Montmartre, Belleville...) tüütab tavarattal higistamine lõpuks ära. Olles ise niimoodi aastaid iga ilmaga ja igal kellaajal Père Lachaise’i surnuaia tõusu mööda üles kütnud, sai ka minu kriteeriumiks, et uus kodu peab asuma tasandikul. Pariis on piisavalt väike ja mugav, kui mõni küngas välja arvata. Kolmveerand tunniga jõuab ühest linnapiirist teiseni, nii pikuti kui ka põigiti. Nagu tegelikult Tallinnaski – kuid vahega, et meil lööb rattaliiklusele oma piiri talv. Pariisis tuleb vaid välja otsida paksemad kindad ja vihmakindlad katted ning elu rattal võib kesta aasta ringi. Mida põhja poole liigume, seda rohelisemaks Euroopa linnad muutuvad. 18 ÜLD hooaeg | suvi 2023