Keskkond
Eelista
kohalikku toitu -
see on meile omane ja
ka keskkonnale kergem
Lapsest saati on meile sisendatud, et kohalik toit on alati
parim, kohalik toit on alati värskem ja ka väiksema
jalajäljega loodusele. Kohaliku toidu väärtuses ei kahtle
vist keegi, kuid selleks, et meie kliimas ellu jääda, on
vaja tuua toidukraami paraku ka kaugemalt. Küsimegi
keskkonnaeksperdilt, millist toitu võib ilma loodust
kahjustamata süüa.
TEKST: Martin Hanson FOTO: Argo Ingver
„K
eeruline küsimus, millel
on äärmiselt palju tahke,
ja kuigi inimesed seda
sooviksid, siis ühtset ja
ainuõiget vastust sellele pole võimalik
anda. Enamasti on kohalik kindlasti parem ja keskkonnasäästlikum, kuid mitte
alati,“ räägib CIVVITA jätkusuutlikkuse
meeskonna juht, keskkonnaekspert Sirli
Pehme. Uurime siis järele, mis toiduainete jalajälge põhjustab.
Alustaks aga ikkagi algusest: kas on
mingi reegel, mille järgi hinnata, milline toidukaup on keskkonnale parem,
milline aga halvem?
Üldreegel võiks olla tõesti, et parim on
loodusele kohalik, mahe ja hooajaline
toidukaup. Mis aga võiks olla kindlasti
keskkonnale parem, oleks see, kui me
sööksime vähem liha – eestlane sööb liha
ikka väga suurtes kogustes. Kui saame
liha söömist vähendada, tähendab –
saame ka liha kasvatamist vähendada,
mis on iseenesest võit keskkonnale. Samas
kui rääkida lihast, siis meie enda kohalikul rohumaaveisel või lambal on pigem
positiivne mõju loodusele, kuna nad on
40
HETK
osa elurikkuse laienemisest looduses. Kui
on soov liha süüa, siis eelistada kohalikel
rohumaadel kasvanud loomade liha.
Kuid ka siin ei saa mööda sellest, et sellel
on oma hind loodusele, tasuta ei saa me
midagi.
Rohelise jalajälje osas tuleb mängu ka
see, mis on ühe ühiku tootmise hind, kas
toodetakse suuri koguseid tööstuslikult või
väiksemaid koguseid mahedalt. Vahel on
mahetootmine keskkonnale parem, mõnel
korral aga tööstuslik ehk suurtootmine.
Kõik sõltub sellest, kuidas toitu kasvatatakse. Näitena saab tuua siin teravilja ja ka
juurviljad. Mis on ehk mahetootmise puhul
parem, on see, et aina laiemalt võetakse
taas kasutusele vanu sorte ja laiendatakse
meie toidulauda. Kindlasti ei soovi ma neid
kahte tootmisviisi vastandada, mõlemaid
on vaja, kuid mõlemaid saab ka parendada.
Vaadata tuleb kogu paketti, kogu mõjude
pundart – tootmine, korjamine, pakendamine, transport ja nii edasi.
Tahaks aga pöörata tähelepanu ühele
teemale, mida tihti ehk keskkonnamõjuna ei taheta arvesse võtta. See on toidu
raiskamine. Kui raiskame seda, mida
loodus meile kasvatab, siis on see suurim
Põuakahjustusega suvinisu