Kaunis kodu
mööbel ja lauanõud on suures osas õnnelikult teisel ringil.
Siin eelistatakse naturaalseid ja hingavaid materjale. Laudpõrandad ja trepp on
õlitatud või vahatatud, köögilaes on lubikrohv. Nii palju kui võimalik on säilitatud
vana, näiteks kahes toas on seinas vanad
tapeedid, pliidi laiendamisel otsiti olemasolevatega sarnaseid ahjupotte vanast
Tartu potitehasest. Õnneks olid Turgi talu
aidamaja palkseinad ja põrandad nii hästi
säilinud, et nende puhul ei olnud vaja
muud, kui need lapiga puhtaks pesta.
Õdusate ruumide loomine on perenaise üks tugevaid külgi. See ruum on
naiselik, helge, õrn ja pehme, seal on palju
tekstiile ning vaibad maas pehmeks ja
soojaks astumiseks. Kui esimestel aastatel
ta alles õppis seda talu tundma ja pere
vajaduste järgi kohandama, siis üsna pea
algas huviliste soovil kangakudumise
koolituslaagrite korraldamine, mis vajas
mitmeid muudatusi ruumide kasutamisel.
Talu ostes vaatas ta, et oleks ruumi ühtede
kangastelgede jaoks, ega tulnud selle pealegi, et neid on siin ühel päeval kaheksa
või üheksa. Pere kaks magamistuba said
täidetud kangastelgedega ja voodid kolitud aidakambritesse kudujatele suvisteks
magamiskohtadeks.
Pärast pööningusaali valmimist muutusid kudumistoad uuesti magamistubadeks, kus oma perel lahedalt ruumi, kuid
vajadusel saavad külalised nii suvel kui ka
talvel pere külalislahkust nautida.
Koos luua, kasvada ja
unistada
Veinika: „Rehehoone kasutuselevõttu ei
osanud algselt uneski näha. Kõik sündis
samm-sammult vastavalt vajadusele.
22
HETK
Kangakudumise laagrite sünd pani meid
astuma Sibulatee võrgustiku liikmeks.
See andis võimaluse avada 2016. aastal
Sibulatee puhvetite päeval üheks päevaks puhvet. Ilm tõotas tulla vihmane ja
seetõttu tühjendasime rehehoone vanast
kolast, tõime muldpõrandale linadega
kaetud lauad ja tugitoolid. See omakorda
inspireeris ühte noorpaari korraldama
samas ruumis pulmapidu, mille järel
korraldas ka meie vanim tütar aasta
pärast enda pulmad just siinsamas. Tänu
sellele sai rehehoone endale põranda, mis
oli eelduseks, et avada seal aasta pärast
reherestoran, kus Ergo pakub enda tehtud roogi.“
Kui rääkida sellest, mis on olnud
keerukas siin kulgemise teel, siis kõige
raskem on olnud jagada aega aiatööde
ja tubaste tegevuste vahel. Selleks et
võimaldada endale unistuste maakodu,
pidi see koht hakkama ennast ise üleval
pidama. Kahe inimese palgatööst linnas
selleks kahjuks ei piisanud. Nii on võtnud kangakudumise kudumislaagrid,
toitlustuse ja majutuse pakkumine ning
pidev külaliste tingimuste parandamine kogu aja ja energia. Veinika ja Ergo
teevad seda rõõmu ja kirega, avastades
järjest uusi võimalusi ning ületades
väljakutseid. Paraku on jäänud selle
kõrval perele puhta toidu kasvatamine
soiku ja nad kasutavad teiste talunike
toodangut. Veinika unistab aednikust,
kes aitaks vanaemadeaegsetel lilledel
lopsakalt särada.
Säravad ka Veinika ja Ergo. Kangakudumise koolitusi juhendades särab
Veinika ja Ergo toetab teda osalejatele
maitsvat toitu valmistades. Suvegurmee õhtusööke valmistades ja serveerides särab Ergo ning Veinika toetab teda
ruume kaunistades ja köögis abikokana. Nende toitude salajane maitseaine on armastus. Ühine ettevõtmine
nimega Turgi käsitöö- ja tervisetalu
on andnud nende elule täiesti uue sisu
ning avanud mõlemas uusi andeid,
mida realiseerida.
Veinika ja Ergo võtavad selle kokku
sõnadega: „Nojah, see meie talu eriline fluidum, mida saab kogeda ainult
kohapeal viibides... See on meie omavaheline koosloomine, mis on sündinud ja
kasvanud koos Turgi talus tegutsedes.
See on koht, kuhu tahame juured alla
kasvatada.“
