Kaunis kodu
Juba aastaid oli Veinika Tartu linnas
elades tundnud puudust aiast, kus perele
puhast toitu kasvatada ja lapsi loodusele
lähemale tuua. Nii Ergo kui ka Veinika
olid lapsena veetnud kõik suved ja koolivaheajad maal, see tekitas nostalgilise soovi
pakkuda midagi sarnast ka oma lastele ja
lastelastele.
Turgi talu hoone on päris suur: ühes
otsas elutoad ja köök, keskel suur maakivist rehehoone ja teises otsas kunagised
hobusetallid. Valminud 1910. aastal.
Palkidest ehitatud elumaja pool on 1970.
aastatel tollase kombe kohaselt silikaattellistega vooderdatud ja ka aknad said
siis ajastuomase kuju. Rehehoone, mida
eelmised omanikud kasutasid puukuuri
ja panipaigana, on nüüdseks kohandatud saaliks, kus peeti kaks suve tagasi
vanema tütre pulmapidu. Kena ruum lõi
tingimused sündmuste korraldamiseks ja
teist suve järjest pakuvad nad nüüd korra
nädalas neljapäeviti reherestoranis pidulikke neljakäigulisi õhtusööke – Sibulatee
suvegurmeed.
Selle aasta kevadel lasid nad ehitada
elumaja pööningukorrusele valge saali,
kuhu mahuvad korraga kaheksa kangastelge, nii et Veinika saab seal korraldada
kangakudumise koolitusi.
Õue peal on veel vanaaegne palkidest
ehitatud ait, kus kahes kambris – ku-
nagises riideaidas ja viljaaidas on nüüd
suvised magamistoad. Lisaks väike saunamajake, kus hoitakse au sees „kausi ja
kopsiku“ pesemismeetodit, nagu oli Ergo
ja Veinika lapsepõlve saunades.
Südame ja hingega
kujundatud
Veinika meenutab: „Kui siia saabusime,
siis oleksime nagu reisinud ajas tagasi lapsepõlve, 1980ndatesse. Kolm aastat varem
97-aastaselt lahkunud pereemast olid jäänud just sellised mööbliesemed, lambid ja
kardinad, nagu me oma vanaemade juurest neid mäletasime. See innustas veelgi
ehedat hõngu juurde looma. Tõin kohale
oma ema ja isa pulmadest saadik kapis
seisnud roosidega serviisi ja hakkasime
neid iga päev kasutama.“ Veinika kireks
ongi koguda roosade roosidega nõukogudeaegseid lauanõusid. See sai alguse tema
vanematele kingitud roosilisest pulmaserviisist aastast 1972. Ei olegi tähtis, millise
kujuga need roosid on, peamine, et oleks
roosad!
Taluperenaise teine kollektsioon on
valgest linasest kangast tikandite ja pitsidega voodipesu. Veinika: „Mäletate neid
tekikotte, millel oli pealmisel küljel ruudukujuline avaus ja selle äärtel tikandid?
Või et padjapüürid seoti külgedelt valgete
paeltega kinni? Kuna olen ise kangaku-
duja, tunnen ära, millised voodilinad on
veel käsitsi kootud kangastest õmmeldud.
Need on mu erilised lemmikud. Mitmed
meie külalised on öelnud, et selliste linade
vahel magad, nagu oleks tagasi vanaema
juurde sattunud.“
Ruumidesse helguse ja uue hingamise
toomiseks kogus Veinika teise ringi poodidest kokku kõikvõimalikke valgeid heegeldatud pitslinikuid, õmbles neid kokku
suurteks laudlinadeks, voodikateteks ja
kardinateks. Kuna linnakodu sisustuses
puudusid igasugused romantilised detailid, siis maakodus keeras ta meelega vinti
üle, nii et pitsi ja satsi ei saa seal kunagi
olla liiga palju! Seda toetavad mõnes toas
valgeks värvitud põrandad ja hallvalged
vaibad, mis võimendavad akendest tulevat päikesevalgust. Isegi rehehoones on
igapäevaselt pitsilised lipuketid laes, sest
pärast pulmade pidamist tekkis tunne,
et iga päev võiks olla pidupäev! Ligi 100
meetrit kaunist käsitööd ei saa ju olla
ainult üheks õhtuks nautida!
Taaskasutus – igal juhul
Üks sisekujunduse põhimõtetest on siin
peres kindlasti taaskasutus, sest maailmas on juba ammu rohkem asju, kui
inimkond tegelikult vajab. Seepärast
annavad nad südamerahus kasutatud
asjadele uue võimaluse. Ka reherestorani
HETK
21
