Persoon
P
ärnus sündinud ning ka hetkel
pere ja nelja-aastase bullterjer
Blancaga Pärnumaal elav Ago
Anderson on kohtumise ajal
oma koduaias tööhoos – suitsuahi on
juba kuum ning restid täituvad forelli ja
tindiga, mille Ago mõne aja möödudes
pärast maitsestamist ahju asetab. "Üks
kord aastas on tindi püüdmise aeg, seepärast on mul siin praegu palju tinti,"
ütleb kalasõber, kes armastab nii ise kala
püüda kui ka poest ja turult osta. Vestlus
toimub sealsamas mugavas väliköögis,
mis võimaldab ahjul aeg-ajalt silma peal
hoida, ja lõpeb justkui ettemääratuna
täpselt siis, kui saabub aeg valminud mereande proovida.
Teater kui vabadus
ja meelelahutus
"Selline küsimus ... Ma olin kõigeks
muuks valmis. Samas on kõik ju tegelikult väga lihtne. Olen nõukaaja laps
ning tol ajal käidi hästi palju teatris.
Teater oli populaarne, pileteid oli raske
saada ning kõik oli tihti välja müüdud,"
alustab Ago vastamist küsimusele, milline on tema näitlejaks kujunemise lugu.
Ta toob võrdlusi tänapäeva ja oma lapsepõlve vahel, mil meelelahutust oli arusaadavalt palju vähem ning kus üldisel
keeldude ja tsensuuri ajastul võis teatris tunda teatavat vabaduse hõngu. Ka
Agole meeldis lapsena palju teatris käia.
"Õppimisvõimalusi oli tol ajal küll palju,
aga arstiks ja sportlaseks ma saada ei
tahtnud (naerab). Miski muu mind eriti
ei huvitanud, aga teatrimaailm huvitas
väga. Olin teatrikooli sisse saamise üle
väga õnnelik ja sealtkaudu see otsus
tuligi."
Küsimusele, kas lapsepõlves harrastas Ago ka teisi loomingulisi tegevusi,
mis võisid aidata näitlejaks saamisele
teed sillutada, vastab ta, et tema sõnul ongi elu looming. "Jah, eks ma olen
päris palju joonistanud, ka kõik teatri
tekstiraamatud on mul hiljem täis joonistatud. Noorena sai ka bändi tehtud
ja kõiki pille proovitud. Minu pillimänguoskus jättis küll väga soovida. See
oli ju punkajastu, kus pillimänguoskus
polnud oluline (naerab). Vahetasime
omavahel kõiki pille, mängisin trumme, bassi, kitarri ja viiulit. Lisaks olen
aja jooksul ka mustmiljon igasugust
luuletust kirjutanud."
Huvitav siin ja praegu
Ago tõdeb, et suured sihid on loomeinimeste puhul iseenesest toredad, sest need
hoiavad ambitsioonikana ja panevad
tegutsema, kuid nendega kaasneb ka suurem võimalus pettuda, kui kõik soovitu ei
peaks õnnestuma. Ago on õnnelik kindluse üle, mida lepinguline töö Pärnu Endla
teatris pakub, samas vajab ta piisavalt
uusi võimalusi ja väljakutseid, sest rutiini
ja asjade liiga täpset paika loksumist ta
samuti ei armasta. Õnneks on tal hetkel
kõik nii, nagu soovib. "Mina olen mugav ja
väga õnnelik inimene kohe siin ja praegu.
Ma ei tegele otseselt ootamise ja unistamisega, samas olen alati olnud avatud
uutele võimalustele. Õnneks on neid mulle aja jooksul ka palju tulnud, nii teatri-,
filmi- kui ka teleprojekte."
Lavahirmust rääkides tõdeb Ago, et
ajaga on see muidugi vähenenud, kuid ega
see täielikult ära ei kao. Ilma väiksemal
määral hirmu tundmata pole asi tema sõnul ka päris õige. "See ongi teatrietenduse
võlu. See on elav, kordumatu ja sünnib
igal hetkel uuesti – vahel paremini, vahel
halvemini. See ei jookse ludinal nagu film.
Etendus on kollektiivne töö ning mida
keerulisem see tehniliselt on, mida rohkem käimist ja jooksmist, seda rohkem
võib ka väikseid äpardusi ette tulla. Publik ei saa sellest küll tihti aru, ainult suuremate äparduste korral."
Lavale astub Ago ka meie vestluse
päeval, umbes paar tundi pärast intervjuu lõppemist, ja need päevad on tema
elus õnneks möödas, mil õhtune etendus
tähendas terve päeva reserveerimist muretsemise ja ülemõtlemise tarbeks. Etendusele minek on päeva loomulik osa oma
teiste tegevuste kõrvalt.
Inspiratsioon
inimeste jälgimisest
Kollektiivsest tegevusest rääkides meenutab Ago teatrikoolis tehtud etüüdi
nimega "Inimesed tänavalt", mis tähendas inimeste lähemat jälgimist ja nende
jäljendamist. Kui n-ö põnevad ja ebatavalised näited otsa said, hakati inimesi
lihtsalt jälgima. "Oli kohutavalt huvitav
näiteks bussiga sõites inimesi jälgida. Piiramatu inspiratsiooniallikas on vaadata
ja mõelda nende väikeste märkide peale,
mida inimesed välja annavad. Ma ei ütle,
et ma olen jube hea psühholoog. See on
HETK
9