Coop kliendileht - ENAM EI KEHTI - lk. 9 *

thumbnail - Coop kliendileht.
9 / 81

* Kehtiv kõikides Coop kauplustes.

Näita rohkem
 
Persoon P ärnus sündinud ning ka hetkel pere ja nelja-aastase bullterjer Blancaga Pärnumaal elav Ago Anderson on kohtumise ajal oma koduaias tööhoos – suitsuahi on juba kuum ning restid täituvad forelli ja tindiga, mille Ago mõne aja möödudes pärast maitsestamist ahju asetab. "Üks kord aastas on tindi püüdmise aeg, seepärast on mul siin praegu palju tinti," ütleb kalasõber, kes armastab nii ise kala püüda kui ka poest ja turult osta. Vestlus toimub sealsamas mugavas väliköögis, mis võimaldab ahjul aeg-ajalt silma peal hoida, ja lõpeb justkui ettemääratuna täpselt siis, kui saabub aeg valminud mereande proovida. Teater kui vabadus ja meelelahutus "Selline küsimus ... Ma olin kõigeks muuks valmis. Samas on kõik ju tegelikult väga lihtne. Olen nõukaaja laps ning tol ajal käidi hästi palju teatris. Teater oli populaarne, pileteid oli raske saada ning kõik oli tihti välja müüdud," alustab Ago vastamist küsimusele, milline on tema näitlejaks kujunemise lugu. Ta toob võrdlusi tänapäeva ja oma lapsepõlve vahel, mil meelelahutust oli arusaadavalt palju vähem ning kus üldisel keeldude ja tsensuuri ajastul võis teatris tunda teatavat vabaduse hõngu. Ka Agole meeldis lapsena palju teatris käia. "Õppimisvõimalusi oli tol ajal küll palju, aga arstiks ja sportlaseks ma saada ei tahtnud (naerab). Miski muu mind eriti ei huvitanud, aga teatrimaailm huvitas väga. Olin teatrikooli sisse saamise üle väga õnnelik ja sealtkaudu see otsus tuligi." Küsimusele, kas lapsepõlves harrastas Ago ka teisi loomingulisi tegevusi, mis võisid aidata näitlejaks saamisele teed sillutada, vastab ta, et tema sõnul ongi elu looming. "Jah, eks ma olen päris palju joonistanud, ka kõik teatri tekstiraamatud on mul hiljem täis joonistatud. Noorena sai ka bändi tehtud ja kõiki pille proovitud. Minu pillimänguoskus jättis küll väga soovida. See oli ju punkajastu, kus pillimänguoskus polnud oluline (naerab). Vahetasime omavahel kõiki pille, mängisin trumme, bassi, kitarri ja viiulit. Lisaks olen aja jooksul ka mustmiljon igasugust luuletust kirjutanud." Huvitav siin ja praegu Ago tõdeb, et suured sihid on loomeinimeste puhul iseenesest toredad, sest need hoiavad ambitsioonikana ja panevad tegutsema, kuid nendega kaasneb ka suurem võimalus pettuda, kui kõik soovitu ei peaks õnnestuma. Ago on õnnelik kindluse üle, mida lepinguline töö Pärnu Endla teatris pakub, samas vajab ta piisavalt uusi võimalusi ja väljakutseid, sest rutiini ja asjade liiga täpset paika loksumist ta samuti ei armasta. Õnneks on tal hetkel kõik nii, nagu soovib. "Mina olen mugav ja väga õnnelik inimene kohe siin ja praegu. Ma ei tegele otseselt ootamise ja unistamisega, samas olen alati olnud avatud uutele võimalustele. Õnneks on neid mulle aja jooksul ka palju tulnud, nii teatri-, filmi- kui ka teleprojekte." Lavahirmust rääkides tõdeb Ago, et ajaga on see muidugi vähenenud, kuid ega see täielikult ära ei kao. Ilma väiksemal määral hirmu tundmata pole asi tema sõnul ka päris õige. "See ongi teatrietenduse võlu. See on elav, kordumatu ja sünnib igal hetkel uuesti – vahel paremini, vahel halvemini. See ei jookse ludinal nagu film. Etendus on kollektiivne töö ning mida keerulisem see tehniliselt on, mida rohkem käimist ja jooksmist, seda rohkem võib ka väikseid äpardusi ette tulla. Publik ei saa sellest küll tihti aru, ainult suuremate äparduste korral." Lavale astub Ago ka meie vestluse päeval, umbes paar tundi pärast intervjuu lõppemist, ja need päevad on tema elus õnneks möödas, mil õhtune etendus tähendas terve päeva reserveerimist muretsemise ja ülemõtlemise tarbeks. Etendusele minek on päeva loomulik osa oma teiste tegevuste kõrvalt. Inspiratsioon inimeste jälgimisest Kollektiivsest tegevusest rääkides meenutab Ago teatrikoolis tehtud etüüdi nimega "Inimesed tänavalt", mis tähendas inimeste lähemat jälgimist ja nende jäljendamist. Kui n-ö põnevad ja ebatavalised näited otsa said, hakati inimesi lihtsalt jälgima. "Oli kohutavalt huvitav näiteks bussiga sõites inimesi jälgida. Piiramatu inspiratsiooniallikas on vaadata ja mõelda nende väikeste märkide peale, mida inimesed välja annavad. Ma ei ütle, et ma olen jube hea psühholoog. See on HETK 9

Muud kaupluse Coop kliendilehed

Viimased kliendilehed